Terapeudi vastus lugejakirjale | Aasta aega suhtes olnud eestlanna: kokku kolides muutus kõik. Kas ma pean jälle sellega leppima!?
* Artikkel ilmus esmalt ajalehes Delfi Naistekas ning on blogi postituse jaoks toimetatud.
„Olen oma kaaslasega aasta aega koos olnud. Enne temaga kohtumist oli mul seljataga valuline lahkuminek, peale mida võtsin endale aega kaks aastat, et tegeleda iseenda ja eelmise suhte analüüsimisega, seega arvan, et liiga tormakalt uude suhtesse ei läinud,” alustab oma mure kirjeldamist naine, kes igatseb suhtesse tagasi särtsu.
Algus oli minu jaoks nagu muinasjutt - tähelepanuavaldused, lilled, üllatused, kingitused, komplimendid, kohtingute planeerimised... Kõik, millest eelmises suhtes puudust tundsin. Vastasin muidugi samaga. Kuid neli kuud tagasi kolisime kokku ja kõik muutus. Olgu, võib-olla „kõik muutus“ on veidikene liialdatud, aga kohe tekkis rutiin, üllatusi-kingitusi-komplimente jäi nähtavalt vähemaks ja ma tunnen neist nii puudust. Ta jättis suhte alguses mulje, et sellised igapäevased tähelepanuavaldused ja minus tunde tekitamine, nagu ma oleks tõeline kuninganna, on midagi sellist, mis jääb. Kuid see on asendunud tavapärase argieluga... Kas ma tõesti pean jälle leppima sellega, et juba on algne kirg ja sära kadunud? Olen elukaaslasega ka ääri-veeri seda teemat arutanud ja tema probleemi ei näe, ütles lihtsalt, et suhte alguses on ju loomulik, et tahetakse kogu aeg ainult üllatusi teha, aga pikas perspektiivis pole see jätkusuutlik. Mina aga tunnen, et mu tähelepanuvajadust ei rahuldata ja juba vaatan sõbrannasid selle pilguga, et nende elukaaslased pingutavad rohkem ja tunnen kadedust. Ehkki laias laastus saan ise ka aru, et tegu on ehk pigem pseudoprobleemiga ja hindama peaks seda, mis üldse on, on see siiski miski, mis teeb mind igapäevaselt õnnetuks. Kuidas teha endaga rahu? Või mida üldse peaks tegema, et ei tunneks kadedust ega tahaks pidevalt võrrelda suhte hetkeseisundit sellega, milline see oli esimestel kuudel?“
Supervisiteeritav paari- ja pereterapeut Kairi Lenk ( suhteterapeut.ee ):
Meeldib see meile või mitte, aga kui soovime olla rahulolevad, siis peame ise võtma vastutuse oma heaolu ja vajaduste eest. See tähendab, et kui ollakse õnnetu, et partner ei tee neid asju, mida igatsetakse, siis on soovija vastutus seista oma vajaduste eest. Ta võiks otse ning ausalt neid soove partnerile kommunikeerida ning mitte leppida pideva rahulolematusega. On väga loogiline, et kui need vajadused ei ole rahuldatud, siis võidakse tunda kadetust ja hakatakse meenutama ning võrdlema suhet või partnerit varasema ajaga, kus vajadused olid kaetud.
Kui kaheldakse, kas enda soov on üldse õigustatud ja piisavalt oluline, et üldse seda välja öelda ning selle eest seista, siis vastuse annavad iseenda tunded - kui tunned meeldivaid tundeid seoses olukorra ja partneriga, siis tead, et Su vajadused on rahuldatud. Kui oled aga rahulolematu, tunned kadedust või muid ebameeldivaid tundeid, siis see viitab, et Sinu teatud vajadused pole rahuldatud. Sellisel juhul ei saa lihtsalt “rahu teha” ja enda tundeid eirata, sest siis eriaksid ka oma vajadusi. See aga oleks kahjulik nii endale kui suhtele. Vajaduste unarusse jätmine võib vastupidi hoopis suurendada pahameelt ja halvakspanu partneri suunas ja nii õõnestada suhte elujõudu ning särtsu. Kindlasti ei ole selline toimimine kodurahu ega õnnelikkuse huvides.
Viis soovitust, mille peale mõelda:
Ära pisenda ega ignoreeri enda vajadusi - kui Soovid tunda ennast armastatuna, tahetuna ja väärtustatuna, siis mõtle, mis Sinus neid tundeid tekitaks ja küsi seda, mida vajad.
Räägi otse ja ausalt oma soovidest ning vajadustest. Ääri-veeri mõista andmine ei ole selge kommunikatsioon.
Jälgi, et kui ennast väljendad, siis teeksid seda mina-keeles, partnerit süüdistamata. Nt: “ma nii igatsen tunda ennast tahetuna ja väärtustatuna ning mind teeks väga õnnelikuks kui Sa ühe erilise kohtingu meile korraldaksid.”
Ole oma partneri suhtes uudishimulik. Uuri, miks on temal nii raske anda seda, mida Sa soovid? Mis täpsemalt selles tema jaoks rasket või vastumeelset on? Tõenäoliselt on tema käitumine seotud rohkem tema enda kui Sinuga. Proovi temast päriselt aru saada ja huvituda.
Otsige abi. Kui te ei saa omavahel probleeme lahendatud, siis leidke endale pigem varem kui hiljem mõni paari- või pereterapeut, kes saaks teil aidata viia suhe järgmisele tasemele. Pereterapeutidega saab ühendust võtta siit: ( pereterapeudid.ee )
